Kenneli omanikeks on kaks inimest – Ester Laansalu ja Triinu Laansalu, ema ja tütar.

Emma ja Berta

Estri esimest kokkupuudet koerte ja muude loomadega ei ole võimalik täpselt määratleda, kuna tema kodutalus on alati peetud igasuguseid pudulojuseid ning kodu juurde kuulusid muidugi ka koerad ja kassid. Pärast keskkooli lõpetamist õppis Ester veterinaariks, kuigi reaalne töö antud alal jäi 1990ndate alguses toimunud kolhooside-sovhooside kaotamisee tõttu lühikeseks.

Emma – see esimene ja kõige erilisem…

Kui rääkida koertest, siis enne Emmat (Forest Fan Emma, sünd. 2002) oli meil muidugi olnud ka teisi koeri, tõutud hundikoera tüüpi. Mitmetel põhjustel need koerad väga pika elueaga ei olnud ja nii sai alguse mõte võtta esimene tõukoer – tead, kui kaua ta võiks elada ja milliseks kasvab. Valik langes labradorile, kui ülisõbralikule ja hea loomusega koerale.

Nagu sageli esimese tõukoera soovijad, otsisime “paberiteta tõukoera” aga õnneks räägiti meid ümber ja 2001. aasta lõppedes olime kutsikajärjekorras kennelis Forest Fan, pesakond pidi sündima 2002. a. veebruari keskel. Pesakonna isa oli Soomest pärit ja tollis töötav narkokoer, kollane Lennu (Tweedledum Steamy Windows + Brendi) ja ema, musta värvi Forest Fan Amanda (Applehill’s Mikado + Juht Aleena).

Emma ja tema seitse õde-venda sündisid 14. veebruaril 2002.  Meie kutsika nimeks sai Forest Fan Emma, koduselt Emma.

Kui Emma oli 4-kuune läksime meie mõlema jaoks esimesse koertekooli tundi. Aeg-ajalt korraldas see klubi mitteametlike kutsikate kuulekusvõistlusi ja sealt põhimõtteliselt kõik edasine algaski…

Lisaks kuulekusele oleme aastate jooksul teinud verejälge, agility’t, soomlaste rahvuslikku päästeala – hakut, ja muidugi osalenud koertenäitustel. Koertekoja ja Bokserifoorumi kaudu käime Emmaga laatadel, lasteaedades, koolides ja turvakodudes lastele koeri tutvustamas.

Kennel

Enne esimest pesakonda olime Emmaga mitu aastat tegelenud koeraspordiga  ja seega oli olemas ettekujutus, mida meie lemmiktõug suudab ja saab. Saime kindlust, et meie koer on iseloomult ja tööomadustelt väärt edasi kandma tõugu. Esimene pesakond oli ette planeeritud rohkem kui kaks aastat.

Kennelnimi MERRILOW vormistati märtsis 2005. Nimi ise pärineb Arthur Conan Doyle’i raamatust Sherlock Holmes ja loost Looritatud üürniku mõistatus, kus osalisena oli üks vanatädi nimega Mrs. Merrilow. Samuti võin tuua paraleeli minu vanaema perenimega “Merilo” – ehk hoopis alateadvuslik valik?

Esimesed Merrilow‘d, 4 musta isast ja 4 musta emast, sündisid 20. juunil 2006, isa Forest Fan Kerberos (Eesti). Sellest pesakonnast on meil Merrilow Elisa. Järgmine pesakond, 3 musta isast, 1 kollane isane ja 1 must emane, sündisid 5. juunil 2008, isa Lab Treasure’s Dario (Taani).

Meie aktiivsemad kasvandikud on Merrilow Elisa, EST CH* Merrilow Damaskus (agility-näitused-kuulekus), Dublin (näitused) ja Daphnee (pimeda juhtkoer), teised kutsikaomanikud on rahuldunud vähemaga.

* tiitel kinnitatakse peale jahikatse sooritamist.

Mis on oluline

1. Õppida enese ja teiste vigadest.
2. Koer on ennekõike pereliige, tal on tunded ja soov olla armastatud ning ta väärib seda.
3. Igal koeral on õigus heale kodule täisväärtuslikule ninaesisele, ravile, koolitusele ja koosveedetud ajale.
4. Iga emane/isane koer ei pea tingimata järglasi saama.

Hetkel on meil kaks koera, labradorid Emma ja tema tütar Berta – mõlemad söövad kvaliteetset toitu, saavad igapäevaselt tegevust väljaspool kodu, osaleme vahel näitustel ja koolitustel ning nad on päevas palju aega pere seltsis. Emmal on olnud 2 pesakonda, Bertal mitte ühtegi.

Merrilow kutsikad

Kõikide Merrilow pesakondade vanemad vastavad alati tõukohastele aretusnõuetele, kõik kutsikad saavad tõutunnistused ja muud vajalikud dokumendid, eranditult. Meilt ei ole mõtet küsida “paberiteta” kutsikat!

Meie kutsikad:

• vaktsineeritakse ja ussikuuritatakse eakohaselt,
• kiibistatakse ja kiip registreeritakse,
• saavad kaasa veterinaari kirjaliku tõendi tervise kohta (song, munandid jm).

Kutsikas ei lähe koju ilma:

• tõutunnistuseta (võib saabuda ka posti teel) ja kirjaliku ostu-müügilepinguta,
• loenguta toitmisest, vaktsineerimisest, koolitusest, tõust, harrastustest;
• toidupakita,
• kodulõhnalise eseme/mänguasjata,
• retriiveri rihmata,
• põhjaliku kirjaliku juhendita,
• CD vanemate piltide ja dokumentideta,
• soovi korral dummy või parditiibadeta (jahiharratuseks).

Kuidas edasi

Emma ja Berta on soliidses vanuses. Bertaga teeme trenne, et läbida kuulekuskoolituse eksam, tõukatse ja jahikatse. Jälgime huviga praeguste kasvandike tegemisi trenniplatsidel ja näituseringides.

Kui meie praeguste koerte ring on ümber saanud, siis algame tegevust uuelt lehelt.

Me ei ole hobikennel ja meil ei ole kuskile ka kiiret :)

Retriiverikutsika soovijal soovitan soojalt pöörduda Eesti Retriiverite Tõuühingu kodulehele.

Loodan, et leiate meie kodulehelt kõik, mida vajate ning küsimuste tekkides võtke meiega ühendust (vt Kontakt).

Paremat
Triinu ja Ester Laansalu

Kes on labradori retriiver

Labrador on üks maailmas enim populaarsust ja arvukust kogunud tõug. Aastas registreeritakse maailmas tuhandeid pesakondi (Eestis kuni mõnikümmend).

Tegemist on jahikoeraga, kelle eesmärk on tuua veest ja maalt lastud linde ja väikeulukeid ning kes vajab mõttetööd ja liikumist, muidu tekivad tõus suht laialt levinud probleemid käitumise (vähene tegelemine koeraga), kehakaalu (vähe liikumist, palju toitu) ja liigestega (palju toitu, vale liikumine).

Iseloomult on labrador suurepärane perekoer - sõbralik, aktiivne, saab hästi läbi inimeste, koerte ja muude elukatega. Täiskasvanud, sotsialiseeritud ja kasvatatud koera võib usaldada laste hoole alla. Teiste koerte ja muude koduloomadega sobib ta väga hästi koos elama.

Labrador sobiks karvalt ka õuekoeraks aga tihti ei ole see koerale kõige aksepteeritavam kuna labrador tahab väga olla oma pere läheduses ja osaline kõigis pere tegemistes. Labrador vajab noorena koolitust ja sotsialiseerimist, eriti just isased koerad ennetamaks käitumisprobleeme.

Labrador ei sünni targa ja õpetatuna, selleks on omanikul vaja teha tööd – ta on jahikoer ja vastavalt sellel vajab ta ka piisavalt liikumist ja mõttetööd.

Labradore on Eestis ca 1700 ringis, igal aastal lisandub kuni 100-200 uut koera (peamiselt kutsikad). Labrador on üldiselt terve tõug kuna välimuselt on tegemist üsna tavalise pontuga. Peamised probleemid on seotud vähese liikumise (ülekaal) ning liigse toiduhulgaga (probleemid liigestega), milles on süüdi vaid omanikud, mitte tõug!

Läbimõtlemata “aretustöö” tulemusena on sagenenud ka nende koerte hulk, kes vaevlevad nahaprobleemide, allergiate jms terviseprobleemide käes – et mitte saada sellist kutsikat, tuleks enne kutsikaostu uurida emas-isaskoera omanikult kutsika vanemate sellekohase tervise kohta. Enne pesakonna sündi peavad kutsikate ema ja isa olema läbinud Tõuühingu poolt kehtestatud aretusnõuded, mis on kergesti teostatavad – 2 näitusehinnet ja terviseuuringud. Alati saab Tõuühingult lisa pärida.

Kes on chesapeake bay retriiver?

Chesapeake bay retriiver on üks kuuest retriiveri tõust, ta on ehtne jahikoer.

Omanikelt eeldatatakse kutsika varast sotsialiseerimist ja koolitamist, sest muidu kasvab see koer lihtsalt üle käte. Ta vajab liikumist, oma aeda ja lähedusse veekogu, ta jumaldab ujumist. Iseloomult reserveeritud, tark aga põikpäine, huumorimeelega, kiindub sügavalt. Enamus CBR-e ei sobi elama kõrvuti teiste koertega, sest tahab olla karjaliider; oma pere muude loomadega lepib.

Chessi vajab kogemustega omanikku, kes suudab olla karjajuht. Tema koolitamisel ei tohi  kasutada jõudu! Lastega perre sobib aga ei ole tavaline ninnu-nännu-musi tõug nagu labrador. Valib endale ühe peremehe ning peremehe kaotuse puhul elab seda raskelt üle. Erilisi terviseprobleeme tõul ei ole, peamisteks probleemideks on liigesed (düsplaasia) ja silmad (PRA). Kutsikas tuleks osta korraliku kasvataja käest.

Chesapeake bay retriiverite arvukus on üks madalaimaid retriiverite seas. Eestis on neid teadaolevalt kuni 5 ringis (ametlikult 0), nende omanikeks on kohalikud jahimehed. Siiani ei ole Eestis ühtegi pesakondi sündinud. Kuna tõust teatakse vähe, siis nõudlust ka eriti ei ole.